Austraallased kipuvad olema “outdoorsy folk”, või vähemalt sellist kujutluspilt neist esmajoones tekib. Tõesti, ringi reisitakse palju, rannas käiakse palju ja igal võimalusel tehakse väike grill (BBQ) looduskaunis kohas. Samas oma suvemaju tunduvad omavat üsna vähesed austraallased, pigem renditakse puhkusele minnes holiday apartment või cabin vms. Kel rahakott õhem ja lapsi palju, need suunduvad enamasti karavaniparkidesse või telkima. Kõik need eelmainitud võimalused on loomulikult avatud ka kõigile Austraalia külastajatele. Oma autoga Austraaliat mööda ringi kimades on telkimine üliheaks variandiks – see on võimalus ööbida looduskaunites kohtades ja seda mõõduka tasu eest või suisa tasuta. Teine võimalus on muidugi magada hoopis autos – paljud backpackeritele kohandatud autod sisaldavad endas arvestatava sirutusruumi ja madratsi. Nii ehk naa on oluline teada, kus ja kuidas kuhugi kämpima jääda on võimalik/lubatud.

Telkimine karavaniparkides.
See on muidugi õige sirgjooneline variant. Enamus karavanparke on pannud kõrvale spetsiaalse ala telkimiseks. Hea on see, et nii saab kasutada kööki, vannitube ja tihti on ka pesumasin, telekas jms maised mõnud. Halb on see, et tihti tuleb telkida kui silgud pütis, telk telgi kõrval (ja/või autode vahel), palju rahvast jookseb-lärmab ringi. Osades karavanparkides pole isegi muru, vaid lihtsalt mingi tolmune või betoonitud ala. Ja muidugi tuleb karavanpargis telkimise eest maksta - $10-20 dollarit telgi (2 inimest) eest tundub olevat tavaline summa. Kui rohkem rahvast, siis tuleb enamasti maksta vastavalt rohkem. Karavanparke on Austraalias mustmiljon, igas linnas või külakeses leidub mõni, tavaliselt linnakeskusest üsna kaugel. Kaunistel rannaaladel või populaarsetes turismisihtkohtades on muidugi kontsentratsioon veelgi suurem.

Telkimine rahvus- ja loodusparkides.
Vot see variant on juba rohkem telkimise moodi. Et iga kaunis loodusala on miskitpidi kaitstud ja Austraalia valitsus (ja osariikide valitsused) soodustavad igati säästlikku loodusturismi ja vabaõhutegevusi, siis on rahvusparkides telkimine Austraalias heaks variandiks. Samas tuleb järgida reegleid ja neid on igasuguseid ja palju. Osades parkides pole telkimine lubatud, teistes on lubatud vaid kindlaksmääratud kohtades või kehtivad mingid muud piirangud. Sestap tuleb alati lugeda silte ja viitasid ja teha nii, nagu kästakse. Rangerid (pargivahid) käivad populaarsemates parkides regulaarselt ringi ja kontrollivad ja vajadusel teevad ka trahvi. Kas rahvuspargis telkimise eest tuleb maksta või ei, see sõltub suuresti osariigist. Näiteks pea kõigis NSW rahvusparkides ööbimine on tasuline ja telkida võib vaid ettemääratud kohtades (või spetsiaalse loaga) – hetkel $7 inimese kohta öö. Olenevalt pargist, maksta tuleb kas rahvuspargikeskuses ette või siis nö aususe ja ümbriku süsteemil. Osades parkides ka pargivalvurid käivad ringi ja korjavad raha. Kui rahaline olukord pole kiita, siis viibides rahvuspargis vaid ühe öö (ja hommikul kohe teele asutades) on muidugi väga väike võimalus, et keegi telkimisraha nõudma tuleb (lisaks on võimalus rõhuda oma lolli välismaalase trumbile ja vabandades tagant järgi maksta).
Victoria rahvusparkides telkimine on üldjuhul tasuta ja süsteem pisut vabam st järgides reegleid (nt et tuld ei tohi teha) on võimalik telkida ka täitsa oma valitud kohas. Ka Lääne-Austraalias leidub tasuta telkimist – tihti lihtsalt pargid on nii kaugel, et raha korjamisel poleks mõtet.
Turismiinfopunktid üldjuhul jagavad meelsasti teavet telkimise kohta, lisaks on internetis adekvaatsed ülevaated. Kolmandaks on igasuguseid spetsiaalseid raamatuid ja brozüüre, mis esmajoones telkimisele pühendatud.

Arvestada tuleb, et parimad kohad parimates parkides parimatel aastaaegadel on tihtipeale ära võetud innukate kohalike telkijate poolt. Paljudes rannaäärsetes rahvusparkides kehtib detsembris-jaanuaris (peamine puhkuste aeg ja koolivaheaeg jms) suisa loosisüsteem, kus oma soovist telkida tuleb juba ette teatada augustis. Samas natuke hooajaväliselt ja kesknädalal telkides saab tihti kogu pargi enda käsutusse – see tõenäosus suureneb ka oluliselt rannaaladest kaugenedes. Huvitav on see, et parimad peldikud ja bbq alad kipuvad olema just nendes kaugetes ja vähekülastatud rahvusparkides (nt Broken Hilli lähedased rahvuspargid omasid suisa solaarsoojendusega dusse jms).
Kindel võib ka olla, et kui autoga telkimisplatsile ligi ei pääse, siis austraallased sinna väga ei kipu. Nimelt on paljudel tõsistel ozi telkijatel tõsine soov tekitada looduses „teine kodu“ ja selleks on loomulikult vaja kohale tassida järelkärutäis kraami, köögilaudadest autotelgi, mootorsae ja mille kõigeni. Niisiis püstitatakse tõeline telklinnak. Ilmselt paljud koliksidki sinna telkidesse pidevalt elama, kui ei kehtiks mõningad ajapiirangud – enamuses parkides pole lubatud järjest telkida kauem kui nädal. 

Aga mis varustust siis telkimiseks tegelikult vaja on? Esmatähtis on muidugi telk, magamiskott ja madrats või peno. Teiseks tuleb mõelda sellele, kuidas teha süüa. Paljudes rahvusparkides on bbq kohad – kas suisa gaasiga töötavad (vähestes) või siis lihtsalt tuletegemiskohad. Kuival aastaajal aga pole pea kuskil lubatud tuld teha. Niisiis on hea omada oma väikest gaasil toimivat matkapliiti ja mõnd potti, panni.
Lisaks on hea, kui on olemas mõni matkatool. Kuigi loomulikult saab istuda ka maas, siis tihti kipub olema sipelgaid ja putukaid, kes hirmsasti tahavad tulla külalisi kaema. Täiendav mugavus on muidugi see, et Austraalia matkatoolidel on spetstaskuke õllepudeli hoidmiseks. 
Et õlu aga külm püsiks või et grillvorstikesed õhtuni vastu peaks, siis tasub muretseda ka esky – põhimõtteliselt kast, kuhu siis jääd sisse panna. Ja mõni taskulamp on ka alati telkimise juures kasulik – Austraalias kipub varakult pimedaks minema.

Natuke veel matkatarkust:
 + Kui telk juba püsti, siis tõmba kindlasti hoolikalt kõik lukud kinni – madudele nt meeldib ronida pimedatesse soojadesse kohtadesse..
 + Ära jäta toitu või toidujäätmeid loomadele-lindudele kättesaadavatesse kohtadesse. Possumid on näiteks maru maiad ja vajadusel võimelised ka kotid lahti sõlmima jne. 
 + Ära telgi otse vanade puude või kuivanud palmide all – tuulega võib päris raskeid oksi kaela sadada.
 + See, et kõik oma prügi tuleb ära koristada ja tulease lõpuni valvata, peaksid olema iseenesestmõistetavad.


Autos magamine.Tuhanded reisijad teevad seda Austraalias, kuigi ametlikult enamikes kohtades pole see lubatud. Tean üht uusmeremaa tüüpi, kes 5 kuud Sydney randades parklates magas – päeval töötades kui kõrghoonete aknapesija. Kui reisid minibussiga ja ööseks luugid-kardinad kinni tõmbad, siis vaevalt kellelgi väga kobisemist on. Söögi tegemiseks aga on mõistlik suunduda piknikualadele. Rannaäärsetel aladel pole ka pesemisega probleeme – pea igas rannas on (külm) duss või vähemasti kraanikauss. Seda siis anonüümsetes suuremates linnades. Väikelinnades ja turistlikes kohtades tuleb aga olla natuke ettevaatlikum. Esiteks on väga paljudes kohtades üleval sildid, et autos magamine/telkimine keelatud. Teine variant sama keelu edastamiseks on keelusilt, mis teavitab, et kl 12 öösel kuni 6 hommikul parkimine keelatud. Ja nii ongi – Gold Coastil, Airlie Beachil, Byron Bays ja paljudes muudes poppides kohtades käivad öösel valvurid ringi, ajavad inimesi üles ja käsivad kuskile mujale minna ja vajadusel teevad ka trahvi. Üks kindel (kuid enamasti mitte idülliline) koht, kus alati võib magada, on kiirtee äärsed Stop. Revive. Survive vms puhkealad. Telki pole enamasti lubatud püstitada, aga autos magada võib küll. Ja mida saaks kellelgi olla vastu seletusele, et selline väsimus tuli peale, et lihtsalt ei saa magamata edasi sõita?
Kunagi Lääne-Austraalias seigeldes kohtasin ka üht iiri seltskonda, mis alati parkis seal kus tuju tuli. Nende idee: tõsta alati kapotikaas üles ja öelda, et auto vajas jahutamist..või et sõber läks mingit auto jaoks vajalikku jublakat tooma ja jõuab homme tagasi. Vaadates toda päevinäinud minibussi – kellel oleks võinud tekkida kahtlus?

Üks soovitus veel „autoturistidele“. Kui hädasti vaja dussi all käia, kuid ei leia kohta, siis pea igas Austraalia linnas on mõni väike veekeskus-bassein. Paari dollari eest saab lunastada sissepääsu, käia tiir ujumas ja teha ka kõik muud vajalikud veeprotseduurid.