Kuigi Austraalias kõige mugavam ja soodsam variant ringi liikumiseks kipub olema oma auto (kui just jutt ei käi just pikematest vahemaadest nö rannikult rannikule), siis variante on muidugi märksa rohkem. Odavlennundus õilmitseb, rongid pole veel väljasurnud ja bussid, kuigi nad hoiavad enamasti vaid suurematele teedele, sõidavad ikka ka. Austraalia rahvuslik lennukompanii on Quantas, ja kuigi firmal on viimasel ajal ette tulnud tõsiseid probleeme (untsu läinud erastamine) ja tõsiseid ebaõnnestumisi (patriootlik reklaamikampaania), siis kängurupiltidega lennukid jätkavad lendamist. Quantase endaga tasub Austraalia siseselt lennata harva – hinnad on märksa kallimad kui teistel firmadel ja muud hüved pole nii märkimisväärsed. Quantase odavlennundusharu – JetStar on samas üks põhitegijatest. Koos Virgin Bluega võitlevad nad Austraalia reisihimulise elanikkonna soosingu üle. Põhiliinidel (idaranniku suurlinnade ja popimate puhkekohtade vahel) tagab konkurents selle, et leiab meeldivalt madalaid hindu. Näiteks Sydney-Melbourne, Sydney-Gold Coast jms lennud maksavad tihtipeale 60-70 dollari ringis (koos maksudega). Loomulikult on odavamaid hindu kergem leida kesknädalal ja ebamugavatel kellaaegadel. Näiteks teisipäeva hilisõhtul. Aga võib arvestada, et paaritunnise lennu leiab 100-150 dollari ringis üsna hõlpsasti.
Kaugemad lennud – nt idarannikult Perthi või Darwinisse – on muidugi mõnevõrra kallimad. Odavamad lennud nt Perth – Melbourne algavad 200 dollari ringis.

Üldiselt tasub jälgida parasjagu käimasolevaid sooduskampaaniaid/-pakkumisi lehtedest ja internetist. Hea variant erinevate lennukompaniide hindade võrdlemiseks on www.webjet.com.au. Webjetist tasub sobiv lend välja valida ja siis minna vastava lennufirma kodulehele ja osta pilet sealt. Webjet paneb nimelt igale tehingule paar täiendavat dollarit juurde teenustasuks.

Piletite ostmiseks sobivad igasugused krediitkaardid ja ka näiteks Ühispanga U-kaart (deebetkaart). Kui sobilikku kaarti pole, siis näiteks ANZ pangas saab avada Visa Debit arve, mis on deebetkaart, kuid mida saab kasutada krediitkaardina.

  Austraalia rongisüsteem pole ei kuigi kiire, odav et mugav, aga et vahemaad on pikad, siis rong on kohati etem kui buss. Tihedaim raudteevõrk asub taaskord idarannikul – raudtee ühendab peamised linnad (põhjas kuni Cairnsini välja) ja kohati venitub ka sisemaale (peamiselt kaevanduspiirkondadesse – Mt Isa ja Broken Hill). Kohati on rongisüsteem ühendatud bussidega – nt graafikust vaadates on rongiga võimalik sõita Sydneyst Byron Baysse. Tegelikkuses tähendab see, et viimane jupp läbitakse bussiga (pilet sisaldub rongipileti hinnas). Ka osad rongid Brisane ja Sydney vahel tegelikkuses lõppevad ja algavad Casinos, kust Brisbaneini on veel tükk maad bussiga sõita.

Idarannikul on saadavaid mitmeid üsna soodsaid diile neile, kes tahavad väga palju rongiga sõita. Backtracker Rail Pass võimaldab sõita niipalju kui süda lustib Brisbane ja Melbourne vahet (ja peatuda igas võimalikus punktis), ahvatlevaks võib see kujuneda eelkõige neile, kes tahavad ka sisemaal tiirutada – nt Broken Hillsis käia. Edasi-tagasi pilet Broken Hillsi maksab samas suurusjärgus kui kogu sooduspilet. Teine populaarne variant on East Coast Discovery, millega saab sõita Cairnsi ja Melbourne vahel ühe suunas (st edasi-tagasi sõidud pole lubatud). Need pakkumised on mõeldud ainult välismaalastele ja ostes tuleb pass ette näidata. Igasugust infot rongide kohta leiab Country Linki veebilehelt.

Erilise rongielamuse saamiseks peaks siiski ette võtma tõsise rongisõidu ja Austraalias leidub neid kaks. Indian Pacific sõidab kaks korda nädalas Perthi ja Sydney (ehk siis lääneranniku ja idaranniku) vahet, sõit kestab üle 65 tunni ja läbib 4352 km.. Üsna hiljuti avati teine rekordeid purustav rongiliin - The Ghan - Adelaidest Darwinisse (läbi Alice Springsi) st lõunakaldalt põhjakaldale.  

  Bussid teoreetiliselt sõidavad igale poole. Samas tuleb arvestada, et teatud piirkondi läbib buss ehk korra nädala jooksul. Sellistes paikades on ka hinnad üle mõistuse kallid. Nt lühike paaritunnine sõit Carnarvoni ja Coral Bay vahel (läänerannikul) läks mul kunagi maksma ühe 60 dollari. Mida populaarsem liin, seda odavamad on piletid ja st et valida on ka rohkemate kompaniide vahel kui suurim kogu Austraaliat kattev McCafferty´s Greyhound kompanii.

Kui bussiga on plaanis palju sõita, siis on saadaval mitmeid spetspakkumisi. Eelkõige igasugused hop-on, hop-off variandid, osad põhinevad ka läbitud kilomeetritel. Üldiselt mida kaugemale sõidad, seda odavamaks kujuneb kilomeetrihind. Kui reisijaid on rohkem kui üks, siis sellise bussipileti raha eest saaks katta ka odava autoostu ja bensiiniraha.
 
Lisaks traditsioonilistele bussiliinidele liigub Austraalias ringi igasuguseid backpacker busse, mis üldjuhul on kallid. Aga et tihti pakuvad nad ühes paketis ka ööbimist, kohapealseid tuure ja kauba peale annavad tasuta õlut ja hot doge, siis sobib see variant neile, kes ei viitsi ise eriti midagi organiseerida. Lisaks on see hea võimalus vennastuda teiste reisilistega. 

 

< Eelmine		Järgmine >