„Kuuma päikese eest merre sukeldun ma...”
Ja nendest nüüd lähemalt.
Kohe alguses purunes laulusõnadel põhinev romantilis-riskantne müüt, et nii nagu Broome pärlinduse algusaegadel, toovad ka praegu pärlid merepõhjast välja pärlipüüdjad. Broome kunagiste jaapani/hiina/malai/aborigeenidest sukeldujate lugematud ristid koguvad kohalikus surnuaias küll veel vaatamisväärsustena külastajaid, kuid tegelikkuses saadakse tänapäeval enamus pärleid täiesti ebaromantiliselt hoopis pärlifarmidest, mis on Broome ümbruses avamerre või varjulistesse lahtedesse rajatud.
Ja siit algabki tavaliste pärlilaeva tekipoiste igapäevane biitsepsi ja iseloomu kasvatav töö: kohati ligi 50-kiloste pärlipaneelide merest väljatõmbamine, pärlikarpide chippimine ehk karbi väliskaane puhtaks raspeldamine, trosside-köite-poide puhastamine, katkiste taskutega pärlipaneelide parandamine ja pärlipaneelide merre tagasilaskmine. Kuid chippimise kõrval tuleb laeval teisigi töid teha: näiteks saagikoristuse ajal pärlitehnikuid abistada, kes pärli elusast austrist nö „välja opereerivad”; pärliliha ja karpe puhastada (pärliaustrist saab pärlite kõrval muide ka gurmaanidele pärliaustriliha ning karbikaantest suveniire, pärlmutrit ja Armani kuuenööpe); inkubaatorist tulnud vaevu sentimeetriseid pärli-beebisid lusikaga merepaneelidesse susata.
Igaõhtune emalaeva ja merel väljas käivate cleaning boat´ide puhtaks küürimine on sealjuures töödest veel kõige mõnusam, sest tõotab peagi algavat päeva parimat osa- puhkust ja õhtusööki! Kuna pärlilaevade töö on füüsiliselt (...ja kohati ka emotsionaalselt) raske, panustatakse pärlilaevadel oluliselt sellesse, et keegi nälga ei jääks: süüa saab reeglina palju. Ja tihti. Ja hästi! Enne koitu kl 5 kambüüsi ronides leiab eest unisevõitu meeskonna, kes hommikukohvi ja röstsaia toel end kl 6-seks töö alguseks üles turgutab. Paari tunni töötamise järel on Aussie püha smoko ehk suitsupaus-hommikutee ja seejärel lõuna. Olenevalt laevast ja skipperi tujust kella 3 ja 5 vahel õhtupoolikul tööd lõpetades on laeva kokad taas midagi head laudadele võlunud. Ning lõpuks, olles tööpäevast läbimärjad ja mudasodised riided peale tüüpilist „3-minuti-dushi” pesukastidesse toppinud (riideidki ei pea ise pesema, seda teevad laeva kokad), istub valdavalt backpackeritest koosnev meeskond laeva tekile, vaatab India ookeani järjekordset vapustavat päikseloojanguvaatemängu ja horisondil hullavaid vaalu ning ootab õlut rüübates õhtusööki. Suisa õnnistusena ei ole pärlilaevad „kuivad” ning vahetusele võib kasti mid-strenght õlut kaasa osta. Ja seda teeb pea kogu meeskond, nii mehed kui naised, sest kuum kliima ja raske töö otse ajab jooma!
Õnneks ei karda pärlilaeva skipperid, et naised laeva põhja ajavad ja nii on naisi laevadel meestega pea võrdselt, sest töödistsipliiniga ja vajadusega end meeste silmis tõestada, teevad nad merel silmad ette nii mõnelegi mehepojale. Ent kuna naisi-mehi võrdselt koheldakse, siis ei tehta ka kellelegi hinnaalandust: neid, kes piisavalt ei pinguta ja teiste seljas liugu lasevad, järgmisele merevahetusele ei sellele ega teistele laevadele kutsuta; radikaalsematel juhtudel on loodrid ka poole vahetuse pealt paadiga randa tagasi saadetud ja uued töökamad asemele toodud. Kuid kui meeskond on hea ja skipper rahul, ei ole viimane ka reeglina kitsi meeskonna premeerimisega: nii näiteks annab ta paaritunnise hommikuse töö järel ülejäänud päev vabaks ja sõidutab meeskonna ontliku koguse õllega kohalikku saarestikku avastama, korallrahul kala püüdma, kaldal kriketit mängima ja laseb hommikuni pidutseda kui vaid jaksad. Ja need, kes kogu merielule merehaiguse, kõrvetava päikse ja vetikate, töörutiini ning vahetuste vahel Broomes toimuvate pummelungide kiuste vastu peavad, saavad lõpuks kontosse palgadollarite kõrvale kanda ka ainulaadsed kogemused: näiteks hoida peale saagikoristust käes pärlitest pungil kilekotte, mille sisu väärtus ulatub miljonitesse dollaritesse; näha merel rohkem vaalu, haisid, delfiine, merikilpkonni ja –madusid kui ükski looduskruiisi laev tagada suudaks; patsutada paadist kalarapete järele ahmivaid haisid isalikult lagipähe ning lõpuks, ja mitte vähimana, rahulolevalt tõdeda, et said kõige kiuste hakkama. |
||||||||||
|
Ja kõige lõpuks: Kuidas sellist tööd saada? Kuidas graafik? Kui palju palka saab? Kas pärlilaevade tööd arvestatakse ka teise aasta WHV taotlemisel? |
ANN,
Territory Commander K,
Yardie Creek,
Parmelia K ja
Trident Aurora pärlilaeva tekipoiss
2008.a. august-september,
muul ajal tuntud kui geograaf, planeerija, meisterkokk, rändur ja lauljatar
(toim.)
ketrab viisijupp mu peas juba ei-tea-mitmendat korda, kui vesilennuk võtab Lääne-Austraalia pärlimekast Broome´st suuna paarsada kilomeetrit põhjapool asuva Buccaneeri saarestiku poole, mille troopilises inimtühjuses ootab mind ees esimene kahenädalane swing ehk vahetus uskumatuna tunduval ametil: Territory Commander nimelise pärlilaeva tekipoisina. Uskumatuna esiteks, et selline töö üleüldse olemas on ning teiseks, et minusugune merekogemuseta backpacker üldse sellist tööd teha võiks. Kuid kaks kuud, mis ma kokku erinevatel pärlilaevadel töötasin, tõi selgust nendele ja teistelegi pärlinduse küsimusele. 
Pärlifarmis kasvavad pärlid pärlipaneelides, mis on kinnitatud köitega pika trossi külge vees hõljuma, tross omakorda on aga otstest merepõhja ankurdatud. Et kogu kupatus ise merepõhja ei vajuks, on trossile iga paari meetri tagant kinnitatud poid. Kuna selliseid poiderivisid on farmis palju, näebki pärlifarm pinnalt välja nagu suur ujumisridadega avamerebassein. Kutsuvas sinises vees lubatakse siin aga kahjuks ujuda harva, sest meres luurivad haid, krokodillid ja surmavalt salvavad meduusid. Ja muudki inimesele vähem eluohtlikud eluvormid, nagu kõiksugu vetikad, karbid, käsnad jne, kes mere olelusvõitluses nendesamade pärlipaneelide, trosside ja poide külge end elama haagivad ning pärliaustrit lämmatama ja trosse purema asuvad. 
